Klaasi tööpõhimõte põhineb peamiselt valguse levimisel ja murdumisel. Kui valgus tabab klaasi pinda, peegeldub osa valguse osast, teine osa läbib klaasi ja levib teisele poole. Selle põhjuseks on asjaolu, et klaasi pinnal on peegeldavad omadused ja osa valgust peegeldub vastavalt peegeldusseaduse järgi. Klaasi läbiv valgus puutub klaasi sees murdumisnähtusesse. Kuna klaasi murdumisnäitaja on suurem kui õhu oma, paindub valgus klaasi normaalses suunas, põhjustades valguse suunda levimise ajal.
Klaasi koostise ja ettevalmistamise protsess mõjutab olulist mõju optilistele omadustele. Tavaline klaas koosneb peamiselt toorainetest nagu ränidioksiid (Sio₂), soodatuhk (Na₂co₃) ja lubjakivi (Caco₃). Need toorained sulavad ja reageerivad kõrgel temperatuuril, moodustades ühtlase vedela segu. Kui temperatuur järk -järgult väheneb, suureneb vedeliku aine viskoossus ning aatomite või molekulide liikumine muutub üha raskemaks. Lõpuks tahkestub see otse, moodustamata tavalist kristallstruktuuri, moodustades amorfse tahke aine nagu klaas.
Klaasi valguse läbilaskvus on seotud selle materjali molekulaarstruktuuriga. Klaasi molekulaarne struktuur on korrastamata ja selles olevad aatomid või molekulid ei ole regulaarselt paigutatud. See võimaldab valguse läbipaistvat olla, ilma et see levitab klaasi sees märkimisväärselt. Lisaks on klaasi koostise ja töötlemismeetodite kontrollimisel konkreetsete optiliste omadustega klaasi, näiteks klaasi, mis edastab konkreetse lainepikkuse valgust, spetsiifilised murdumisnäitajad või dispersiooniomadused.
